01.06-31.08

avatud
teenistus / missa / liturgia / palvus
P13.00 I,III

EELK Martna PĂĽha Martini kirik

  Martna, Läänemaa   
  tel: 5343 7224
  e-post: martna@eelk.ee

  Kontakt teelisele: 5323 2438, 5809 3633

Ehitusaeg: XVI-XIX

Hilisgooti jumalakoda, ehitusajaga seostub Saare-Lääne piiskop Johannes III Orgase vapikivi (Reynken,u.1500). XIX sajandil ehitatud torn on omapärase sügava niðiga, jättes avatuks vaate roosaknale. Tornikiiver praegusel kujul 1883. aastast. Koori hiljuti konservaatorite poolt avatud maalinguist vanimad on kirikuga samast ajast. Arvatavasti siis, kui paigaldati nikerdustega kõrge retaabel (Christian Ackermann, 1700), maaliti võlvile juurde viimsepäevapasunat puhuvad inglid. Polükroomseid nikerdatud vappepitaafe, Kassomehs Hansu hauakivi (Joachim Winter, 1632), pikihoones aadlirõdud. Vanimaks sakraalesemeks kirikus on gotlandipärane ristimiskivi (XIV).

Martna Püha Martini kiriku kihelkonna varaseim, muinaspäritolu nimekuju Ummere (Ummern, Ummeren jne) asendus kiriku kaitsepühaku püha Martini nimest tuletatud vormidega (S. Martten, St. Martens, hiljem Martna) alates 16.-17. sajandist. Varaseim teade siinsest kirikust pärineb aastast 1298, mil orduvägede rüüste ohvriks langes ka Ummere õndsa Martini kirik (ecclesia beati Martini Ummere). Pole selge, milline on selle 13. sajandi kiriku seos praegusega, mis põhiosas näib olevat ehitatud siiski alles 16. sajandi alguses. See dateering tugineb kiriku põhjaseina müüritud Saare-Lääne piiskpopi (1491-1515) Johannes Orgase vapitahvlil, kes nii jäädvustas ennast ilmselt mingi suurema ehitustööga seoses. Kiriku hiliskeskaegsele pärinemisele viitavad ka mitmed arhitektuursed ühisjooned Saare-Lääne 16. Sajandi alguse kirikutega Käinas, Kirblas, Pärnu-Jaagupis. Harvaesinevalt laia (14,9 m) ühelöövilise kiriku kavatise eripära rõhutab traditsioonilise, pikihoonest kitsama, kooriruumi puudumine. Madala võidukaarega eraldatult on altariruumiks idavõlvik. Algkavatisse kuulub veel võlvitud käärkamber kiriku põhjaküljel, samuti lõunaseinast algav müüritrepp. Lääne- ja põhjaseinas paiknevad raidportaalid on mõnevõrra ümberehitatud. Akendest on algkujul säilinud idapoolne ja väike ümaraken lääneseinas. Põhja-Eesti keskaegsetes kirikutes tihtiesinevalt oli põhjasein akendeta. Need murti sisse alles 1863. aastal, mil ehitati avaramaks ka lõunaaknad. Akende puhul on märkimisväärne idaaknal säilinud astmeliselt laienev sisepalestik. Selle harvaesineva motiivi lähim analoog on Haapsalu Toomkirikus. Tähelepanuväärseimaks fassaadidetailiks on vapitahvel põhjaportaali kohal. Selle autoriks peetakse Liivimaa väljapaistvaimat hiliskeskaja kivimeistrit Reynkenit ning valmimisajaks aastaid 1513–1515. Piiskoplike atribuutide mitra ja ristatud sauade all on Saare-Lääne piiskop ning Orgase vapikilbid. Esimesel kujutatud kotkas sümboliseerib piiskopkonna kaitsepühak evangelist Johannest. Lääneseinale ja eenduvatele kandepiitadele toetuv avatudesifassaadiga tornitüüp levis eriti Läänemaa hiliskeskaegses kirikuehituses, esinedes veel Käinas, Noarootsis, Kirblas, Karusel. 1708. aasta tormipurustustega seoses esmamainitud torni kiviosa sai oma praeguse kuju 1865. Aastal. 16,5 meetri kõrgune tornikiiver valmis 1883. Torni põhjaküljel on Andreas Ludvig Geisseli (surn 1761) hauakamber. Keskaegne ruumipilt on säilinud altariruumis. Seda katab sügavale langevate võlvikandadega servjoonvõlv, mille päiskivil näeme taas piiskop Orgase kolmerombilist vapikilpi. On tõenäone, et võlvimine oli üks töödest, mille ehitusisandaks ta oli. Pikihoone kunagisele võlvistikule viitavad nurgatoed lääneseinas ning kilpseinte ligikaudset kulgu markeerivad massiivsed astmed ida- ja lääneseinal. Kahevõlvikulist ruumijaotust tähistavad lõuna- ja põhjapoolsed kilpseinad on osaliselt jälgitavad pikihoone laepealsel. Pole välistatud, et pikihoone võlvlagi ei realiseerunud kunagi – lõpetati vaid võlvimise eeltööd – nurgatoed ja kilpseinad. Praegusele neogooti vormides puitvõlvile (ehit. 1862-63) eelnes arvatavasti 17.ä18. sajandil rajatud puitsilindervõlv. Jäljed sellest on nähtavad samuti pikihoone laepealsel. 1788 oli kirikul õlgkatus, 1838 on mainitud laudkatet, mis 1861 asendati peale katuse madaldamist asfaltpapiga. Taas kõrgendatuna 1891 kaeti katus sindlitega ning pärast viimast sõda alumiiniumplekiga. Kirik rekonstrueeriti ulatuslikult 1860. aastatel. Eespool nimetatud torni-, katuse-, akna- ja laetööde lõppedes omandas kirik valdavalt tänaseni püsinud ilme. Sisustusest on vanim gotlandipärase kujundusega ristimiskivi (u 1500). 1700 Johann Baranoffi ja Hedvig Elisabet Taube annetatud altariseina autoriks on peetud Christian Ackermanni. Ülemine altarimaal „Kristus ristil“ on algne. Alumise „Kristus Ketsemani aias“ maalis H. Hofmanni järgi 1896 kohalik kooliõpetaja W. Treumund. Kirikus on säilinud ka algne alumine maal „Püha õhtusöömaaeg“. Ampiirstiilis kantsel on valminud 1820. aasta paiku. Oreli ehitas C. A. Tanton 1845, orelirõdu laiendati praegusesse mahtu 1862. Kooriruumis seisab kuulus Käsumees Hansu (surn 1624) mälestuskivi, mille 1632. aastal lasi valmistada tema poeg Käsumees Laur.  


EELK Martna PĂĽha Martini kirik