Hea teeline, hoides käes Eesti pühakodasid tutvustavat teatmikku, mõelgem teel olemise laiemale tähendusele. Me alustame lapsepõlveradadelt, kõnnime kooli- ja eluteed, me otsime kaunist, püsivat ja igavikulist. Teel olles tuleb langetada valikuid, see võib tähendada eksimist ja leidmist, kiirustamist ja tähelepanu. Alati on oluline ka viis ja meelsus, millega oleme teele asunud.
Eestimaa pühakojad on meie esivanemate ja vahel ka meie endi rõõmude ja leinade tunnistajad, selle muutliku ja tuulise maastiku füüsilised ja vaimsed teetähised. Nad tuletavad meile meelde, et me tuleme kusagilt ja läheme kuhugi.
Suurele teel olemisele vastandub ’patos’ – see on väike jalgrada, mis kirjeldab vaimset liikumist sisemusse, isiklike mälestuste ja kujutluste maailma. Nii võivad mõned sammud avatud kiriku uksest altarini, kui sellega kaasneb vaikne palve, kinkida meile kohtumise sellega, kes ütleb: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu.“ Jh 14,6
Hea teeline, soovin Sulle varju ja kaitset ja kõige olulisema leidmist!
Pastor Joosep Tammo
Eesti Kirikute Nõukogu asepresident